Masside soovil siis üle pika aja üks ülevaade elus toimuvale:
10 päeva möödus Värskas , Hirvemäel. Minu miniprintsessid ja 15 võõrast hoolealust. Laager läks marukiirelt ja surmväsitavalt. Kogu aeg pidime aktsioonis olema , tundub ,et enamik õhtuid olime Markoga rohkem väsinud kui lapsed ja hommikuti oli ilmselgelt minul laagri kõige hullem padjakas. Väikesed intsidendid veinisõpradega ja öörahuga välja arvata, oli see parim 10 päeva tööd. Olen oma printsessid väga südamesse võtnud ja hirmkahju on neid nüüd jätta...
SEST ma tõesti lähen!! (kuigi ma ise keeldun seda veel uskumast)
Boca Raton , Florida, Lynn University - minu uus kodu ja töö!!!
Üritasin oma suud veel kinni hoida enne kui kõik täiesti korras on. Aga kuna lennupiletid sai ostetud ja kuna Postimehe esikaanelt sai seda nii mõnigi inimene lugeda, teavad seda vist nüüd kõik. Mulle endale pole veel kohale jõudnud MIDA MA TEEN ?? Aga lennupiletid , viisa , lepingud ja umbes 483 täidetud avaldust väidavad , et järgmise nädala lõpust alates olen ma täieõiguslik ameerika immigrant. Jäänud on veel viimane takistus : NCAA. kamp onusid ,kes peavad tunnistama mind amatööriks. Kui nad seda ei tee , siis ei tohi ma seal ka võistelda. Kuigi tohiksin ikka õppida ja trenni teha, kaoks kõige suurem mineku põhjus ära. Aga üritan sellest maailma kõige suuremast hirmust mööda vaadata ja loota , et siiski mind tunnistatakse amatööriks - mida ma enda arvates täieõiguslikult ka olen.
muidugi on jäänud veel paar tobedat avaldust , asjad pakkida (terve elu 23kg sisse?!?!), siinmaal viimased asjad kokku tõmmata (akadeemiline aasta TLÜst), kullakallid üle kallistada, nutta paar gallonit... ja üldiselt võiks mulle endale ka lõpuks kohale jõuda ,et nüüd sa lähed!
Üldiselt ma ei muretse mitte millegi pärast , Veel. Kuidagi saan ikka hakkama, mu sõbrad saavad ka see aeg ilma minuta hakkama ja suure tõenäosusega ei muutu minu äraoldud ajaga midagi märkimisvvärset. Ja ka ma saan hakkama hoolimata sellest, et kolin teisele poole maakera, linna kust tean täpselt 0,5te inimest. Ainukesed, keda on raske , väga väga raske, jätta on mu vanemad. Koguaeg on selline tunne ,et nad ei saa ilma minuta hakkama - kuigi üldiselt peaks see vastupidi olema. ja ilmselt kui nad ilma ühegi põhjuseta paluksid mul mitte minna.. ma ka ei läheks. Õnneks nad siiski toetavad mu otsust minna.. ainsad tingimused seati a) paksuks ei tohi minna b) mustanahalist koju ei too. EHK saan nende tingimustega hakkama :)
Ees on pikk nädal , pikkade hüvastijättudega ja viimase hetke tõmblemistega. Aga kõik saab korda, kõik peab korda saama.
JA proovigu ainult keegi nutma hakata, sest siis ei saa ka mina oma kraane pidama!
See you in USA :)
AHJAA. Hiiumaal käisin ka - miinus üks digikas , MrBig ja rokenroll!
No comments:
Post a Comment