Kohtumine suursaadiku naisega oli väga lahe. Lobisesime nagu vanad sõbrannad , ta andis mulle palju enesekindlust , usku ja rääkis, et Boca Raton on üks ilusamaid linnu , kus ta USAs käinud on. Good job , Keiu ;) Peale seda ostsin hunniku suveniire kaasa, mul on hea meel ,et mul just palgapäev oli ja , et ma pole turist Eestis - sest puulusikad , märgid, magnetid on ebanormaalselt kallid!
Täna jätsin Gerly ja Ille ja ta kõhubeebiga hüvasti.. isegi selle peale ei tulnud veel SEDA tunnet peale. Loodan ,et peale homset miniprintsesside ja suurte printsessidega hüvasti jätmist jõuab mulle kohale , millega ma hakkama olen saanud. Tean ,et see kõik on mulle hea ja ma olen selle nimel neli kuud elanud.. Kuid selle sammuga astun välja enda nö mugavusstsoonist. Või siis lihtsalt - kui seni olen ma põlvini vees supelnud , siis sellega hüppan pommi ülepea vette. Aga hinges ma tean ,et see on õige ja hea...
Lugesin oma õpilaste blogisid. Ja neile siiralt lähebki korda ,et ma ära lähen. I really made a difference!! Ma tean ,et mul tuleb veel mustmiljon õpilast elujooksul , kuid elu esimesed jäävad ju alatiseks hinge.
No comments:
Post a Comment