Miks me mida teeme ? Miks ei oska me hinnata seda, mis meil on? Miks ei oska me oma vigu tunnistada? Miks on osad inimesed lihtsalt Mölakad? Kes teab see teab - järjekordne võrkpallifiasko sai oma lõpu. Järjekordne "tõekomisjon" tegi otsuse.
Muidu möödab elu vaikselt kulgedes. Kulgetud on teatavasti juba 25 viimast aastat. Suur juubel möödus vaikselt minu kõige kallimatega, e-kooli täites ja jalkat vaadates. See number pani mind natuke mõtlema, et kuidas tahan järgmised 25 veeta. Mõttelennud on olnud lõputud. Eks näis kuhu, kuidas ja kellega viivad mind numbrid 26 , 38 või 47. Mölakatest ma end häirida ei lase ja kartma ei löö. Võimalusi on palju ja tahan neist kõigist osa saada.
4 nädalat jõuludeni, seni veedan õhtuid sellega-millest-me-ei räägi ja e-kooli täites. Nagu tõelisele glamuuritarile kohane! Õnneks on mulle toeks ja rõõmuks mu kulda väärt perekond , hr. S , minu sama glamuursed sõbrannad ja väsimatud õpilased.
Seda lauset uuesti lugedes pean siiski tõdema, et olen üks krdima õnnelik 25 aastane!
Ja noh, eks see võrkpall peab ka vähemalt kunagi ju tõusma jälle hakkama...
teie , okeiu!
No comments:
Post a Comment