Niisiis saab varsti täis esimene kuu armsal kodumaal. Olen mitmeid kordi mõelnud, et mis siis kui ma oleks jääud ikkagist teisele poole lompi. Kuid kordagi pole minu mõttekäik viinud selleni ,et ma kahetseks oma kojutulekut. Endiselt olen veendunud, et olen just praegu just õiges kohas.
Üritan siinset elu vaikselt rütmi saada, kuid kindlasti on see oodatust raskemaks osutunud. Paar päeva tagasi tegin endale tasulise haigekassa : ühe kuu maksumus 1568 krooni, esimene kuu kindlustus veel ei kehti , kuid tasuma peab ikka?! Tundub ,et seda bürokraatiat jagub ka siia lumekuningriiki.
Vaikselt olen on ka töökohti vaadanud, kuid hetkel piirdun nö profisportlase ametiga, mis tegelikult on päris tore. Sest tsiteerides ühte eliitajakirjanduse väljaannet : peab juhtuma taifuun , tornaado või maavärin muutmaks seisu praeguses naiste võrkpalli olukorras... olen mina valmis endast kõik andma, et üks korralik Star Wars korraldada. Loodetavasti plaan läheb korda ja minu teised dzii-emm-pii kamraadid tulevad ka plaaniga kaasa ja tulemusi on peatselt näha..
Vahepeal on olnud paar toredat tantsuõhtut glamuurikohas ja olen veendunud iga kord, et mul on siiski maailma ägedaimad sõbrad. Eks sellele andis oma panuse ka mu sünnipäeva õhtu, kus mu 8 maailmaprintsessi mu ukse taha tordi , kingituste ja šampaga ilmusid.
Nüüd siis tänase päeva jooksul kolmandat korda auto pealt lund rookima. Ma arvan ,et varsti kvalifikatseerun paberitega kojameheks.
No comments:
Post a Comment