Monika tuli, aga võrkpalli taifuun jäi seekord tulemata. Kohe vägaväga kaugele meist... Pehmelt öeldes lõppes selle aastane finaal fraasiga: parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Ja kui täpne olla siis mäng lõppes enne kui see üldse alata sai. Paraku olid paljude peas paljud maisemad probleemid : kontsadega või mitte , Venus või Prive, roosa või sinine top? Siinkohal lõpetan sellekohased kommentaarid. Eks kevad on talvest targem ja meistritiitel karikast magusam ja ehk igasugused kõrvalised kontsa-paradigmad jäävad ka tulevikus peale mängu lahendamiseks.
Muidu on idarindel muutusteta, lõpetasin oma siinse loengutesarja (jah see üks ja ainus, mis mind tegevuses hoidis) eeskujuliku B-ga ja nüüd jään lootma, et õppejõud Viiking peab oma sõna ja lubab mind kevadel praktikale. Tööga on nii ,et olen saanud igasugu huvitavaid vastukajasid , aga midagi asjalikku pole siiani olnud. Samas olgem ausad - ma pole paaniliselt sellega tegelenud ka. Kuid kui keegi veel julgeb mult küsida, kas sa oled tööd leidnud, siis mina tagajärgede eest ei vastuta. Uskumatu kui närvi selline lihtne küsimus võib ajada, tundub, et see on äkitselt saanud terve ühiskonna probleemiks.
Ahjaa. USAsse saatsin ka pakid, Kalevi kommid ja handmade soap, pikad kirjad ja jõulukaardid. Need siis läksid mu sealsele treenerile Lynze´ile ja Bradley´dele - minu sealsele perekonnale. Nüüd hoian pöidlad pihus, et need jõuaksid ka enne jõule kohale - või üldse, et jõuaksid kohale. Mu sealne palgatšekk on siiani kusagil teel.. väidetavalt. Tundub, et jälle saan bürokraatia ohver olla. Üldiselt hoian sealsetel tegelastel läbi näoraamatu ikka silma peal. Reedel oli kusagilt raudtee sillalt alla kukkunud üks jalka kutt, kellele ma paremal päeval isegi Hello ütlesin ja naeratsin. Hoolimata sellest, et ta oli mulle napilt tuttav viivad mind sellised asjad rivist välja...
Niisiis jätkan programmiga aeg-iseendale ja treenin nii kuis jaksan, kühveldan lund ja magan mõnuga.
K.
No comments:
Post a Comment